Esimene Stout jõudis pudelisse

Ma olen viimasel ajal tihti leidnud ennast mõttelt, et miks ma teen kõike seda, mida ma teen. Nimelt püüan pereisaks olemise kõrval olla hea MMA võitleja, püüan aidata Tartu Kalevi Jahtklubil jõuda oma eesmärkideni, püüan paari väikest äriprojekti käima saada ning kõige krooniks püüan käivitada Kirepi Pruulikoda. Tegelikult on vastus väga lihtne. Mulle meeldib teha asju, milles ma olen hea, aga milles saaks olla veel parem. Aegajalt saabuvad kerged progressiilmingud loovad eelduse ja annavad tegelikult tohutult palju rohkem energiat tagasi, kui ma neisse tegevustesse sisse panen. Hea näide on kasvõi 12. aprillil saavutatud Eesti Meistritiitel MMA-s. Olen otsustanud teha asju hästi. Ja kui esimesel korral hästi välja ei tule, siis tuleb proovida uuesti. Käesoleva postituse päises paistab Kaisa jäätisemasina peal kaks õllevaati. Ühte sifoonin parasjagu villimisnõusse (see on ka see Stout, millest tänane postitus tegelikult räägib) kuid teine on üks IPA. Ma kardan, et see IPA on näide õllest, mille pean tegema uuesti. See on mu kolmas IPA ning kui esimesed kaks on saanud ülimalt positiivset tagasisidet, siis sedapuhku läks midagi väga valesti. Aga see Stout saab õige hea. Mai keskel selgub muidugi tõde.

Järgneb fotomeenutus umbes täpselt sellest hetkest, kui võitsin MMA Eesti Meistrivõistluste finaali. Edaspidi püüan siin blogis siiski rohkem õllele ja Kirepi Pruulikojale keskenduda. Aga sisuliselt on see kõik seotud. Need on lihtsalt asjad, mida ma tahan hästi teha.

Veel erinevaid katsetusi

Kuigi eelmisest suuremast õlleteost (4 erinevat sorti 240-s pudelis) sain ainult postiivset tagasisidet, millest enamus oli suisa ülivõrdes, eriti IPA suunal, olen praegu otsustanud katsetada ikka uusi maitseid.
Hetkel on tegemisel sellised õlled:

1. Järjekordne Northern Style Brown Ale. Sarnaselt eelmisele korrale kasutasin samuti Safale US-05 pärmi ning kaerahelbeid, kuid sel korral lisasin ka humalat. See on mul tegelikult juba pudelis alates 6. aprillist ning ma olen otsast teda ka maitsnud. Ma ei ütleks, et see humal ennast väga õigustas. Lisaks peab tõdema, et Better Brew Northern Brown tuli ikka oluliselt parem, kui Buldogi oma. 
2. Stout. Minu hinnangul oma loomult ja olemuselt on Stout kõige soliidsem õlu, mis minule seostub tummise suitsuse ja samas karamellise maitsega ning tihke püsiva vahuga. Loodan, et Black Rock - Miners Sout on mu maitse kõrgusel. Suhkru asemel lisasin tumedat linnase ekstrakti.
3. Panin hakkama ka ühe järjekordse siidri. Viimati, kui ma pruulisin, tegin kaks vaadi täit rüübet ühele sõbrale, kes palus enda korraldatavale üritusele õlut ja siidrit. Kuna see siider, mida ma talle tegin, tundus nii põnev, otsustasin nüüd ühe laari sama asja ka enda jaoks käima panna. Mu sõbra sooviks oli kerge maitsega, aga võimalikult kõrge alkoholi sisaldusega salakaval siider. Gambrinuse Pruulikeskusega arutades jõudsime selleni, et lisasin sellele siidrile Belgia Candi suhkrut ning Notinghami pärmi. Muuseas, Gambrinuses nimetatakse Belgia Candi suhkrut kommisuhkruks- tegelikult on tegemist klassikalise valge suhruga, kus on sukroos muudetud fruktoosiks ja glükoosiks. Mõte on selles, et selle töö teeb tavaliselt ära pärm, aga kui see on eelnevalt ära tehtud, jätkub pärmil jõudu oma põhitööga tegelemiseks, ehk alkoholi tekitamiseks. 
4. IPA. Ühes varasemas postituses kurtsin ma, et mu eelmine IPA tegu läks vist veits aia taha. Ei läinud. IPA peab saama lihtsalt korralikult laagerdada. Sai ikka megarüübe. Täspelt selline jook, nagu üks IPA olema peab, võrratu veidi tsitruselise aroomiga ja kõiki suus paiknevaid rakukesi paitava maitsega õlu. Otsustasin seekord veel paremini teha. Võtsin põhjaks Brupaks'i Brewers Choice Traditional IPA, kuhu lisasin juba traditsiooniks saanud Simcoe ja Chinook'i humalad. Seda on ootan ma kõige suurema õhinaga. 

Õlletegemise harjutamine kodus on tore tegevus. Eriti meeldivaks teeb see asjaolu, et samal ajal harjutab mu abikaasa, Kaisa, jäätise tegemist ning see on ikka lugu, mida saab tulevikus lapselastelegi rääkida, et meie garderoobist sai alguse jäätisevabrik ning pruulikoda. Üldiselt, ega jäätise ja õlle tegemisel muud vahet pole, kui see, et jäätist saad sa kohe nautida, aga õllega peab paraku ootama. Aga algus on ikka sama, tuleb hankida laua täis kõige paremaid ja kvaliteetsemaid materjale, siis ei saa ka tulemus kehva tulla.

Jäätisetegu 

Õlletegu

Kui kaua käsitööõlu säilib?

Kui ma olen oma tehtud õlut kellelegi andnud, siis on tihtipeale tekkinud see küsimus, et kuule, mul täna pole aega juua, aga kas ta ikka säilib homseni või järgmise nädalani.

Siinkohal võiks tuua sõnavarasse uue termini, milleks on "Parim alates". Nimelt, kvaliteetne käsitööõlu on umbes nagu vein, et aeg teeb teda ainult paremaks. Gambrinuse Pruulikeskuse pääliku õllpäevikus  analüüsiti hiljuti  ühte Karmo Tüüri enda õlut, millest valmis nüüd uus pruul. Poole aastaga, mis kahe pruuli vahele jäi oli õlu omandanud täiesti uue ja märksa võimsama iseloomu. 

Kui lühidalt teema kokku võtta siis tuleb hoida pudeleid püsti ja sobib ka toatemperatuuril. Ideaalne on õlut nautida ca. 15 kraadiselt, siis on erinevad aroomid ja maitsed väga hästi tunda. Ehk siis tegelikult on hea, kui enne tarbimist 2-3 päeva hoida jahedas ruumis. Kindlasti tuleb ka õlu tarbimiseks välja valada. See on vist üks tüüpilisemaid vigu, mis tehakse. 

Igatahes, kästööõlle tarbimisega kiiret ei ole. Aeg teeb teda ainult paremaks. 

Õlle pakendamine

Olen oma katsetustega jõudnud sinnamaale, et esimene partii õlle ja siidri pudeleid on saanud sildid. Ma tooksin siinkohal paraleeli muusikute maailmast, kes suhtkoht sõltumata mängitavate settide arvust esitavad enamvähem väljakujunenud arve ja see pole niivõrd laval veedetud aja eest vaid juhtmetega mässamise, heli paika kruttimise ja tehnika tassimise eest. Nimelt saab õlle pruulimise samuti jagada väga meeldivateks ja natuke vähem väga meeldivateks protseduurideks. Õlle pruulimine ise ja käärima panemine on erakordselt meeldiv tegevus. Samuti on meeldiv tegevus oma tehtud õlle joomine. Aga mis puutub pudelite pesemisse, õlle sifoonimisse, villimisse, korkimisse ja sildistamisesse, siis see nõuab veidi kannatlikkust. Et enda jaoks asja veidi veel põnevamaks teha, tellisin ühtse etiketi, kuhu käsitsi pudeli sisu kohta käiv jutt juurde kirjutada. Siit väike kõrvataha panek, et edaspidi tellin igale õllele ikka personaalse etiketi. Lisaks peaksin veidi avaras internetis ringi vaatama, et kas on olemas kusagil mingi riistapuu, millega kiirelt ja lihtsalt etikett pudelile kleepida nii, et ta jääks ka sirgelt. Teine tore asi nende etikettidega oli see, et ma andsin küll trüklale korralduse tarnida mulle etikett, kuhu oleks lihtne kirjutada, kuid pastakas selle peale siiski ei hakka ning marker ei püsi. Seega see suur vaev 240 silti kirjutada sai küll vapralt läbi kannatatud, aga need kes mu õlut maitsta saavad, peavad siiski ise välja nuputama, et mis seal sees siis võiks olla.

Üldiselt olen ma aga väga rahul ja õnnelik Kirepi Pruulikoja disaini üle ning tänan selle eest sõber Henrit, kes võttis vaevaks paari õlle eest nii ilusat asja luua. 

4 sorti ja 240 pudelit korraga

Et saada väikestki arusaama, mida see õlletootmine võiks päris elus tähendada, otsutasin teha neli vaaditäit korraga, mis teeb laias laastus 240 pudelit.
Alustuseks ütleksin ära, et see oli ikka suur õnn, et kõik see 240 pudelit korraga valmis ei saanud. Käsitsi õllede pudeldamine, korkimine ja kogu muu protsess on ikka paras töö. Aga üldjoontes on asi nii, et kuna ma olen tulemusega 3/4 100% ning 1/4 50% rahul, siis ei ole kurta millegi üle.

Mis sorte ma siis otsustasin teha?
1. Mexican Style Cerveza. Lisasin veel Hallertau Tradition humalat.
Seda õlut otsustasin teha eelkõike läheneva kevade pärast. Otsus oli õige. Tegu on äärmiselt meeldiva kerge ja päikselise õllega, mis on ideaalne toode, mida tarbida päikse käes ja tükikese laimi või sidruniga klaasi äärde kinnitatult.

2. Siidrit. Kuna õunasaagini on veel veidi aega, siis tuli ka siidri tegemiseks võtta appi ettetoodetud konserv. Üldiselt, kuna sain pakkuda häud tingimusi ning laagerdamiseks lisatud suhkru kogus oli samuti paigas, sai tegu olema ikka päris hea siidriga.

3. Northern Brown. Kun esimese õllega ei saanud siiski päris rahul olla- eelkõige paari metoodilise vea tõttu, otsustasin sisuliselt sama õlle uuesti teha, kuid sedapuhku püüdes vältida tehtud vigu. Peamised kaks asja, mida tegin sel korral teisiti: 1) Asendasin retseptipõhise pärmi Safale US. 05 pärmiga. 2) Enne villimist panin laadungi kaheks ööpäevaks jahedasse seisma

4. IPA. No selle õllega on nüüd küll lugu. Pärast esimest pruuli tegin kiirelt enne Gruusiasse sõitu ühe laari, mis tuli ülimega hea õlu. Nüüd otsutasin seda tegu korrata, aga ei kohe alustuseks tekkisid väikesed vastulöögid. Nimelt ei olnud seda IPA põhja saadaval, mida ma eelmisel korral kasutasin. Võtsin Almondbury Old asemel Four Finger Jack'i. Lisasin mõlemale laarile küll samad humalad- Simcoe ja Chinook, kuid tegu oli ikka kapitaalselt erineva iseloomuga õlledega. Kui esimne oli selline meeldivalt magus ning parajalt humalane, siis see Four Finger Jack on puhas robustne humala pomm. Lisaks tegin villimisel väikse lolluse ning umbes poole villimise peale rappus põhja settinud humala ja pärmi segu mõnusalt pudelitesse kaasa ning seoses sellega umbes pooled pudelid plahvatavad avades.. seda, millised pudelid plahvatavad, ei tea keegi enne seda magusat pststs.. häält.

Paar üldist  nõuannet:
- Fermenteerimise temperatuuri jälgimine. Tuleb ikka kindlalt hoida 20-24.
- Tuleb ikka villimiseks sifoonida virre teise anumasse ning IPA puhul võimalusel lasta läbi marli lapi, et humala tükke ei satuks õlle siise  - tekitab pahandusi.

Jõudis pudelisse

Esimene pruul, mis sai käärima pandud 09.01.15 jõudis pudelisse 20.01.15 Niipea, kui esimene tilk õlut vaadist pudelisse jõudis, selgus tõsiasi, et meie esimene Stout on ikkagi Ale. Aga kui esimene ehmatus oli mööda saanud siis tegelikult ongi ilmad juba veidi soojemad ja Ale on märksa laiema sihtrühmaga õlu, kui Stout. 

Üldiselt läks pudeldamine ilma eriliste vahepaladeta. Üsna alguses selgus, et meiekasutatava tehnikaga peab pudeldama ühe pudeli korraga.

1. Õlu vaadist pudelisse

2. Teelusika täis suhkrut 

3. Kork peale

Mõne pudeli puhul läks suhkrulusikas kuhjaga ning see maksis momentaalselt kätte. 

Kui aga esimene kast õlut valmis sai, oli tunne ilus. Kokku tuli esimesest laarist kolm kasti väärt rüübet.

Esimene Stout

Oleme alustanud pikka ja meeldivat teekonda Kirepi Pruulikoja loomise suunas. Panime käärima esimese õlleteo Tartus kodustes tingimustes. Otsustasime alustada valmisseguga, mille soetasime Gambrinuse Pruulikeskusest.

Kuna on talvine aeg, siis otsustasime teha mõnusa tummise ja tugeva kehaga stoudi. Ostetud valmissegule sai lisatud mõõdukalt linnaseekstrakti ning kaerahelbeid. Nüüd jääb üle oodata ja loota, et tuleb väärt rüübe.

Esimesed paarkümmend katsetust tuleb ilmselt koos sõpradega ise ära juua. Kui aga jõuame suurepärase omaloodud tulemuseni, siis hakkame kindlasti ka laiemalt seda pakkuma.

PS. Jäätise ja teiste suurepäraste kokkamiste kohta saab pilgu peale visata Nagu Hernes Veeren blogist.

Mis plaanis

Vana-Kirepi mõisait on suurepärane koht elustiilikeskuse rajamiseks. See on enam kui suurepärane koht, kus pruulida kvaliteetset käsitööõlut, keerutada naturaalset käsitööjäätist ning anda inimestele võimalus seda kõike seal koha peal ja loomulikult ka mujal nautida. 

Me oleme seda meelt, et vanad väärikad hooned peavad saama uue ja väärika kasutusala. Seega anname endast parima, et Kirepisse saaks loodud südamega tehtud elustiilikeskus, kus päevasel ajal valmib parim õlu ja jäätis ning õhtul on ruumid täidetud meeldiva sumina ja hea muusikaga. 

Olemasolev olukord

Vana-kirepi mõisa Ait-kuivati on hea näide 19nda sajandi mõisakompleksi abihoonest. Hoone iseloomulikeks joonteks on suhteliselt autentselt säilinud välisilme, mõisa abihoonele ise-loomulik plaanilahendus, mõningased algupärased detailid ning ehituskonstruktsioonid. 

Antud hoone on pikk, võlvitud keldrikorrusega kahekorruseline kolmes järgus ehitatud maakivi- ja tellishoone. Ait on algselt olnud krohvitud ehitus. Talle on ette ehitatud lõhutud maakivist müüridega kolme arkaadiga kaaristu, mille kõrge avaga kaarsilluste kannad ulatuvad maani (ei toetu postidele). Sillused on laotud tellistest ja krohvitud lameda äärisega. Äärmine avadest on kinni laotud. Aidaga tulemüüri abil liidetud tall on pikk lõhutud maakivist krohvimata ehitus. Nelinurksetel akendel ja madala silluskaarega ustel on laiad, lamedad krohviäärised. Aknad on ilmselt olnud ajastupäraselt 6 ruudulised, kuna kõrvalolevatel hoonetel on võimalik neid näha. Hoonet katab poolkelpkatus, katteks oli algselt laast, mis ei ole märkimisväärselt säilinud. Räästad on kitsalt üleulatuvad, lahtised sarikajalad kujundatud. Aida vanim osa võib pärineda 19. Sajandi esimesest poolest. 1976. aasta inventariseerimise dokumentatsiooni järgi on antud hoone olnud ait ja sõiduhobuste tall ning mõisa poolses osas asus kutsar. 

Hoonel on olnud algselt sõiduhobuste talli osas mõlemas küljes kolm nelinurgset akent, millest mõlemal pool on üks ümberehituste käigus muudetud ukseks. Säilinud on sillus-kaartega uksed. Talli osas pole säilinud algseid aknaid ja aknaraame, aida osas on säilinud umbes meetri pikkused 4-ruudulised aknad ning 0.5m laiused ning 1.5m kõrgused 6-ruudulised aknad, mis on säilinud. 

Avariilises korras on läbijooksu tõttu vahelae kandevkonstruktsioonid. Maakividest ning tellistest vaheseinad on säilinud suhteliselt hästi. Hoone ees asuv kaaristu on säilinud peaaegu autentselt, üks kaaristutest on kinni ehitatud. Keldrikorrusel on säilinud maakivist seinad ning võlvitud laed. Hoone vundamendi olukorda ei saa hinnata, kuna aida all olev täiskelder on meetri kõrguselt veega täitunud. Vundamendi olukorrast annab aimu hoone-tekompleksi peahoone poolses küljes asuv sein, kus on mõra aida ning hiljem lisandunud kaaristu vahel. See annab aimu vundamendi mõningasest vajumisest. 

Hoone katusekonstruktsioon on heas korras, eelmisel sajandil on hoone katusekonst-ruktsiooni korduvalt ümber ehitatud. Hoone algne katusekate oli laastakatus, mis ei ole märkimisväärselt säilinud. Põhjaküljes on lisandunud kaks katusest väljaulatuvat vintskappi. Eelmise sajandi keskpaigas on katus kaetud lainelise eterniidiga, mis on antud hetkeks deformeerunud ning laseb kohati läbi. 

Hoone on vajunud maa sisse ning keldrikorrused on täitunud lähedal asuvate tiikide ning vihmavee tõttu veega, mis on hävitanud keldrikorruse silluskaartega uksi, treppe ning aknaid. Antud uksed ning akad ei ole suure tõenäosusega autentsed. Samuti on keldris läbivettinud ning halvas korras puitpõrand. Keldri kõrgus on antud hetkel 2.1m, ning sellest lähtuvalt on alust arvata, et keldrisse on vee ning sissevooluga kandunud setteid. 

Hoone idakülge on vene perioodil ehitatud sobimatu silikaattellistest osa ning lammutatud selle osa all olnud keldrikompleks. Samuti on hoone põhjaküljele ehitatud silikaattellistest sobimatu kuur. 

Idapoolsel sissesõiduteel asub halvas korras post, kuid tänu arhiivimaterjalidele on näha antud posti arhitektuurne lahendus. 

Ajaloost

Kirepi küla asub 8 km kaugusel Elvast. Kirepi mõis (saksa Kirrumpäh) on asutatud 17. sajandil. Ajaloolises Rõngu kihelkonnas olnud mõis asub tänapäeval Rõngu valla territooriumil Tartu maakonnas. Mõis rajati siia 17. sajandi teisel poolel Rõngu kõrvalmõisana (võimalik, et Liivi sõja eelse Zupa mõisa kohale). 18. sajandil jagunes see Suur- ja Väike-Kirepi mõisaks, millest viimane oli hiljem karjamõis. 

Kirepi mõisa kinkis Katariina II rootslaste purustamise eest 1790. aastal Kroonlinna lähistel toimunud merelahingus Alexander von Krusele. Tähelepanu väärib ühekorruseline puidust peahoone (18. saj.) ja tellistest ait-kuivati (19. saj.). Mõlemad hooned on ümbritseva loodusega hästi kokku sobitatud. 

Kirepi mõisa pikk ning lihtne puidust peahoone on ehitatud mitmes järgus. Hoone vanim osa pärineb tõenäoliselt 18. sajandist. 19. sajandil on peahoonet vasakpoolsest otsast pikemaks ehitatud ning samast ajast pärineb ka neogooti teravkaartega veranda. Tegemist on tüüpilise Lõuna-Eesti väikemõisaga. Puidust ühekorruseline osa pärineb 18nda sajandi II poolest. Kahekorruselise juurdeehitatud tiibhoone ette lisati rohkete neogooti akendega veranda. Ruumijaotus on anfilaadne. Uksehinged, käepidemed ja lukud on osaliselt barokiaegne sepistöö. 

Säilinud majandushoonetest on vaatamisväärseim kaaristuga ait-kuivati, ehitatud arvata-vasti 18. sajandil. Aita on mitu korda parempoolsest otsast pikemaks ehitatud ning vasakpoolseim kaar on kinni müüritud. Hoone iseloomulikeks joonteks on võlvkaartega keldrid vanima osa all, kaarsillustega uksed ning iseloomulik tellis- ning maakiviseinad. Praegu on hoone tühi, varasemalt oli kasutuses viljasalvena, kuivatina ning tallina. 

Mõisaansamblisse kuulusid veel tööriistakuur, aganik, mitmenurkne linnumaja ning muud hooned. Mõisa tõid kaks sissesõiduteed, mida ümbritseb pärnaallee. Mõisapark on struktuurilt vabakujuline, pargisiseste teede paigutuses võib aimata teatavat regulaarsust. Pargpõhjaosa ja vana viljapuuaed asuvad peahoonest lõunas ning neid ääristab idas läbi mõisa minev tee. Tee viib ka üle peahoone ees oleva ebasümmeetrilise platsi. Tänaseni on osaleiselt säilinud peahoonest itta jääv vana õunaaed. 

Pargi servas asuvas mõisatööliste majas elas 19. sajandi lõpul Mihkelsonide pere. Siit algas vendade Friedebert (Tuglas) ja Friedrich Mihkelsoni koolitee Udernasse. Tavaliselt tuldi-mindi koos teiste mõisapoistega üle põllu, peatuti Mikumäel või Kalmemäel. 

Sajandivahetusel said kogu Tartumaal kuulsaks Kirepi laadad, mida peeti mõisast kilomeeter Rõngu poole Kirepi kõrtsi juures. I maailmasõja algul tehti osa kõrtsihoonest meiereiks. 

Vabadussõja ajal 23. jaanuaril 1919 toimus kõrtsi ja endise Kirepi tuuleveski juures lahing, milles löödi punased taganema. 

Asutamisest alates on mõisal vahetunud palju omanikke. 1919. aasta võõrandamise ajal kuulus mõis Bruno von Samson-Himmelstjernale. Seejärel liikus mõis vabadussõjas võitlemise eest Kindral Sootsile, kes müüs selle omakorda edasi 1939.a uutele omanikele. Järgnevalt jaotati maad tükkideks ning mõisa Ait-Kuivati omandas praegune tellija. Nõukogude ajal töötas mõisas sovhoosi klubi ning Ait-kuivati moderniseeriti nõukogude mõistes.