Vana-kirepi mõisa Ait-kuivati on hea näide 19nda sajandi mõisakompleksi abihoonest. Hoone iseloomulikeks joonteks on suhteliselt autentselt säilinud välisilme, mõisa abihoonele ise-loomulik plaanilahendus, mõningased algupärased detailid ning ehituskonstruktsioonid.
Antud hoone on pikk, võlvitud keldrikorrusega kahekorruseline kolmes järgus ehitatud maakivi- ja tellishoone. Ait on algselt olnud krohvitud ehitus. Talle on ette ehitatud lõhutud maakivist müüridega kolme arkaadiga kaaristu, mille kõrge avaga kaarsilluste kannad ulatuvad maani (ei toetu postidele). Sillused on laotud tellistest ja krohvitud lameda äärisega. Äärmine avadest on kinni laotud. Aidaga tulemüüri abil liidetud tall on pikk lõhutud maakivist krohvimata ehitus. Nelinurksetel akendel ja madala silluskaarega ustel on laiad, lamedad krohviäärised. Aknad on ilmselt olnud ajastupäraselt 6 ruudulised, kuna kõrvalolevatel hoonetel on võimalik neid näha. Hoonet katab poolkelpkatus, katteks oli algselt laast, mis ei ole märkimisväärselt säilinud. Räästad on kitsalt üleulatuvad, lahtised sarikajalad kujundatud. Aida vanim osa võib pärineda 19. Sajandi esimesest poolest. 1976. aasta inventariseerimise dokumentatsiooni järgi on antud hoone olnud ait ja sõiduhobuste tall ning mõisa poolses osas asus kutsar.
Hoonel on olnud algselt sõiduhobuste talli osas mõlemas küljes kolm nelinurgset akent, millest mõlemal pool on üks ümberehituste käigus muudetud ukseks. Säilinud on sillus-kaartega uksed. Talli osas pole säilinud algseid aknaid ja aknaraame, aida osas on säilinud umbes meetri pikkused 4-ruudulised aknad ning 0.5m laiused ning 1.5m kõrgused 6-ruudulised aknad, mis on säilinud.
Avariilises korras on läbijooksu tõttu vahelae kandevkonstruktsioonid. Maakividest ning tellistest vaheseinad on säilinud suhteliselt hästi. Hoone ees asuv kaaristu on säilinud peaaegu autentselt, üks kaaristutest on kinni ehitatud. Keldrikorrusel on säilinud maakivist seinad ning võlvitud laed. Hoone vundamendi olukorda ei saa hinnata, kuna aida all olev täiskelder on meetri kõrguselt veega täitunud. Vundamendi olukorrast annab aimu hoone-tekompleksi peahoone poolses küljes asuv sein, kus on mõra aida ning hiljem lisandunud kaaristu vahel. See annab aimu vundamendi mõningasest vajumisest.
Hoone katusekonstruktsioon on heas korras, eelmisel sajandil on hoone katusekonst-ruktsiooni korduvalt ümber ehitatud. Hoone algne katusekate oli laastakatus, mis ei ole märkimisväärselt säilinud. Põhjaküljes on lisandunud kaks katusest väljaulatuvat vintskappi. Eelmise sajandi keskpaigas on katus kaetud lainelise eterniidiga, mis on antud hetkeks deformeerunud ning laseb kohati läbi.
Hoone on vajunud maa sisse ning keldrikorrused on täitunud lähedal asuvate tiikide ning vihmavee tõttu veega, mis on hävitanud keldrikorruse silluskaartega uksi, treppe ning aknaid. Antud uksed ning akad ei ole suure tõenäosusega autentsed. Samuti on keldris läbivettinud ning halvas korras puitpõrand. Keldri kõrgus on antud hetkel 2.1m, ning sellest lähtuvalt on alust arvata, et keldrisse on vee ning sissevooluga kandunud setteid.
Hoone idakülge on vene perioodil ehitatud sobimatu silikaattellistest osa ning lammutatud selle osa all olnud keldrikompleks. Samuti on hoone põhjaküljele ehitatud silikaattellistest sobimatu kuur.
Idapoolsel sissesõiduteel asub halvas korras post, kuid tänu arhiivimaterjalidele on näha antud posti arhitektuurne lahendus.
