Ma olen viimasel ajal tihti leidnud ennast mõttelt, et miks ma teen kõike seda, mida ma teen. Nimelt püüan pereisaks olemise kõrval olla hea MMA võitleja, püüan aidata Tartu Kalevi Jahtklubil jõuda oma eesmärkideni, püüan paari väikest äriprojekti käima saada ning kõige krooniks püüan käivitada Kirepi Pruulikoda. Tegelikult on vastus väga lihtne. Mulle meeldib teha asju, milles ma olen hea, aga milles saaks olla veel parem. Aegajalt saabuvad kerged progressiilmingud loovad eelduse ja annavad tegelikult tohutult palju rohkem energiat tagasi, kui ma neisse tegevustesse sisse panen. Hea näide on kasvõi 12. aprillil saavutatud Eesti Meistritiitel MMA-s. Olen otsustanud teha asju hästi. Ja kui esimesel korral hästi välja ei tule, siis tuleb proovida uuesti. Käesoleva postituse päises paistab Kaisa jäätisemasina peal kaks õllevaati. Ühte sifoonin parasjagu villimisnõusse (see on ka see Stout, millest tänane postitus tegelikult räägib) kuid teine on üks IPA. Ma kardan, et see IPA on näide õllest, mille pean tegema uuesti. See on mu kolmas IPA ning kui esimesed kaks on saanud ülimalt positiivset tagasisidet, siis sedapuhku läks midagi väga valesti. Aga see Stout saab õige hea. Mai keskel selgub muidugi tõde.
Järgneb fotomeenutus umbes täpselt sellest hetkest, kui võitsin MMA Eesti Meistrivõistluste finaali. Edaspidi püüan siin blogis siiski rohkem õllele ja Kirepi Pruulikojale keskenduda. Aga sisuliselt on see kõik seotud. Need on lihtsalt asjad, mida ma tahan hästi teha.
