Kui kaua käsitööõlu säilib?

Kui ma olen oma tehtud õlut kellelegi andnud, siis on tihtipeale tekkinud see küsimus, et kuule, mul täna pole aega juua, aga kas ta ikka säilib homseni või järgmise nädalani.

Siinkohal võiks tuua sõnavarasse uue termini, milleks on "Parim alates". Nimelt, kvaliteetne käsitööõlu on umbes nagu vein, et aeg teeb teda ainult paremaks. Gambrinuse Pruulikeskuse pääliku õllpäevikus  analüüsiti hiljuti  ühte Karmo Tüüri enda õlut, millest valmis nüüd uus pruul. Poole aastaga, mis kahe pruuli vahele jäi oli õlu omandanud täiesti uue ja märksa võimsama iseloomu. 

Kui lühidalt teema kokku võtta siis tuleb hoida pudeleid püsti ja sobib ka toatemperatuuril. Ideaalne on õlut nautida ca. 15 kraadiselt, siis on erinevad aroomid ja maitsed väga hästi tunda. Ehk siis tegelikult on hea, kui enne tarbimist 2-3 päeva hoida jahedas ruumis. Kindlasti tuleb ka õlu tarbimiseks välja valada. See on vist üks tüüpilisemaid vigu, mis tehakse. 

Igatahes, kästööõlle tarbimisega kiiret ei ole. Aeg teeb teda ainult paremaks. 

Õlle pakendamine

Olen oma katsetustega jõudnud sinnamaale, et esimene partii õlle ja siidri pudeleid on saanud sildid. Ma tooksin siinkohal paraleeli muusikute maailmast, kes suhtkoht sõltumata mängitavate settide arvust esitavad enamvähem väljakujunenud arve ja see pole niivõrd laval veedetud aja eest vaid juhtmetega mässamise, heli paika kruttimise ja tehnika tassimise eest. Nimelt saab õlle pruulimise samuti jagada väga meeldivateks ja natuke vähem väga meeldivateks protseduurideks. Õlle pruulimine ise ja käärima panemine on erakordselt meeldiv tegevus. Samuti on meeldiv tegevus oma tehtud õlle joomine. Aga mis puutub pudelite pesemisse, õlle sifoonimisse, villimisse, korkimisse ja sildistamisesse, siis see nõuab veidi kannatlikkust. Et enda jaoks asja veidi veel põnevamaks teha, tellisin ühtse etiketi, kuhu käsitsi pudeli sisu kohta käiv jutt juurde kirjutada. Siit väike kõrvataha panek, et edaspidi tellin igale õllele ikka personaalse etiketi. Lisaks peaksin veidi avaras internetis ringi vaatama, et kas on olemas kusagil mingi riistapuu, millega kiirelt ja lihtsalt etikett pudelile kleepida nii, et ta jääks ka sirgelt. Teine tore asi nende etikettidega oli see, et ma andsin küll trüklale korralduse tarnida mulle etikett, kuhu oleks lihtne kirjutada, kuid pastakas selle peale siiski ei hakka ning marker ei püsi. Seega see suur vaev 240 silti kirjutada sai küll vapralt läbi kannatatud, aga need kes mu õlut maitsta saavad, peavad siiski ise välja nuputama, et mis seal sees siis võiks olla.

Üldiselt olen ma aga väga rahul ja õnnelik Kirepi Pruulikoja disaini üle ning tänan selle eest sõber Henrit, kes võttis vaevaks paari õlle eest nii ilusat asja luua. 

4 sorti ja 240 pudelit korraga

Et saada väikestki arusaama, mida see õlletootmine võiks päris elus tähendada, otsutasin teha neli vaaditäit korraga, mis teeb laias laastus 240 pudelit.
Alustuseks ütleksin ära, et see oli ikka suur õnn, et kõik see 240 pudelit korraga valmis ei saanud. Käsitsi õllede pudeldamine, korkimine ja kogu muu protsess on ikka paras töö. Aga üldjoontes on asi nii, et kuna ma olen tulemusega 3/4 100% ning 1/4 50% rahul, siis ei ole kurta millegi üle.

Mis sorte ma siis otsustasin teha?
1. Mexican Style Cerveza. Lisasin veel Hallertau Tradition humalat.
Seda õlut otsustasin teha eelkõike läheneva kevade pärast. Otsus oli õige. Tegu on äärmiselt meeldiva kerge ja päikselise õllega, mis on ideaalne toode, mida tarbida päikse käes ja tükikese laimi või sidruniga klaasi äärde kinnitatult.

2. Siidrit. Kuna õunasaagini on veel veidi aega, siis tuli ka siidri tegemiseks võtta appi ettetoodetud konserv. Üldiselt, kuna sain pakkuda häud tingimusi ning laagerdamiseks lisatud suhkru kogus oli samuti paigas, sai tegu olema ikka päris hea siidriga.

3. Northern Brown. Kun esimese õllega ei saanud siiski päris rahul olla- eelkõige paari metoodilise vea tõttu, otsustasin sisuliselt sama õlle uuesti teha, kuid sedapuhku püüdes vältida tehtud vigu. Peamised kaks asja, mida tegin sel korral teisiti: 1) Asendasin retseptipõhise pärmi Safale US. 05 pärmiga. 2) Enne villimist panin laadungi kaheks ööpäevaks jahedasse seisma

4. IPA. No selle õllega on nüüd küll lugu. Pärast esimest pruuli tegin kiirelt enne Gruusiasse sõitu ühe laari, mis tuli ülimega hea õlu. Nüüd otsutasin seda tegu korrata, aga ei kohe alustuseks tekkisid väikesed vastulöögid. Nimelt ei olnud seda IPA põhja saadaval, mida ma eelmisel korral kasutasin. Võtsin Almondbury Old asemel Four Finger Jack'i. Lisasin mõlemale laarile küll samad humalad- Simcoe ja Chinook, kuid tegu oli ikka kapitaalselt erineva iseloomuga õlledega. Kui esimne oli selline meeldivalt magus ning parajalt humalane, siis see Four Finger Jack on puhas robustne humala pomm. Lisaks tegin villimisel väikse lolluse ning umbes poole villimise peale rappus põhja settinud humala ja pärmi segu mõnusalt pudelitesse kaasa ning seoses sellega umbes pooled pudelid plahvatavad avades.. seda, millised pudelid plahvatavad, ei tea keegi enne seda magusat pststs.. häält.

Paar üldist  nõuannet:
- Fermenteerimise temperatuuri jälgimine. Tuleb ikka kindlalt hoida 20-24.
- Tuleb ikka villimiseks sifoonida virre teise anumasse ning IPA puhul võimalusel lasta läbi marli lapi, et humala tükke ei satuks õlle siise  - tekitab pahandusi.

Jõudis pudelisse

Esimene pruul, mis sai käärima pandud 09.01.15 jõudis pudelisse 20.01.15 Niipea, kui esimene tilk õlut vaadist pudelisse jõudis, selgus tõsiasi, et meie esimene Stout on ikkagi Ale. Aga kui esimene ehmatus oli mööda saanud siis tegelikult ongi ilmad juba veidi soojemad ja Ale on märksa laiema sihtrühmaga õlu, kui Stout. 

Üldiselt läks pudeldamine ilma eriliste vahepaladeta. Üsna alguses selgus, et meiekasutatava tehnikaga peab pudeldama ühe pudeli korraga.

1. Õlu vaadist pudelisse

2. Teelusika täis suhkrut 

3. Kork peale

Mõne pudeli puhul läks suhkrulusikas kuhjaga ning see maksis momentaalselt kätte. 

Kui aga esimene kast õlut valmis sai, oli tunne ilus. Kokku tuli esimesest laarist kolm kasti väärt rüübet.

Esimene Stout

Oleme alustanud pikka ja meeldivat teekonda Kirepi Pruulikoja loomise suunas. Panime käärima esimese õlleteo Tartus kodustes tingimustes. Otsustasime alustada valmisseguga, mille soetasime Gambrinuse Pruulikeskusest.

Kuna on talvine aeg, siis otsustasime teha mõnusa tummise ja tugeva kehaga stoudi. Ostetud valmissegule sai lisatud mõõdukalt linnaseekstrakti ning kaerahelbeid. Nüüd jääb üle oodata ja loota, et tuleb väärt rüübe.

Esimesed paarkümmend katsetust tuleb ilmselt koos sõpradega ise ära juua. Kui aga jõuame suurepärase omaloodud tulemuseni, siis hakkame kindlasti ka laiemalt seda pakkuma.

PS. Jäätise ja teiste suurepäraste kokkamiste kohta saab pilgu peale visata Nagu Hernes Veeren blogist.

Mis plaanis

Vana-Kirepi mõisait on suurepärane koht elustiilikeskuse rajamiseks. See on enam kui suurepärane koht, kus pruulida kvaliteetset käsitööõlut, keerutada naturaalset käsitööjäätist ning anda inimestele võimalus seda kõike seal koha peal ja loomulikult ka mujal nautida. 

Me oleme seda meelt, et vanad väärikad hooned peavad saama uue ja väärika kasutusala. Seega anname endast parima, et Kirepisse saaks loodud südamega tehtud elustiilikeskus, kus päevasel ajal valmib parim õlu ja jäätis ning õhtul on ruumid täidetud meeldiva sumina ja hea muusikaga. 

Olemasolev olukord

Vana-kirepi mõisa Ait-kuivati on hea näide 19nda sajandi mõisakompleksi abihoonest. Hoone iseloomulikeks joonteks on suhteliselt autentselt säilinud välisilme, mõisa abihoonele ise-loomulik plaanilahendus, mõningased algupärased detailid ning ehituskonstruktsioonid. 

Antud hoone on pikk, võlvitud keldrikorrusega kahekorruseline kolmes järgus ehitatud maakivi- ja tellishoone. Ait on algselt olnud krohvitud ehitus. Talle on ette ehitatud lõhutud maakivist müüridega kolme arkaadiga kaaristu, mille kõrge avaga kaarsilluste kannad ulatuvad maani (ei toetu postidele). Sillused on laotud tellistest ja krohvitud lameda äärisega. Äärmine avadest on kinni laotud. Aidaga tulemüüri abil liidetud tall on pikk lõhutud maakivist krohvimata ehitus. Nelinurksetel akendel ja madala silluskaarega ustel on laiad, lamedad krohviäärised. Aknad on ilmselt olnud ajastupäraselt 6 ruudulised, kuna kõrvalolevatel hoonetel on võimalik neid näha. Hoonet katab poolkelpkatus, katteks oli algselt laast, mis ei ole märkimisväärselt säilinud. Räästad on kitsalt üleulatuvad, lahtised sarikajalad kujundatud. Aida vanim osa võib pärineda 19. Sajandi esimesest poolest. 1976. aasta inventariseerimise dokumentatsiooni järgi on antud hoone olnud ait ja sõiduhobuste tall ning mõisa poolses osas asus kutsar. 

Hoonel on olnud algselt sõiduhobuste talli osas mõlemas küljes kolm nelinurgset akent, millest mõlemal pool on üks ümberehituste käigus muudetud ukseks. Säilinud on sillus-kaartega uksed. Talli osas pole säilinud algseid aknaid ja aknaraame, aida osas on säilinud umbes meetri pikkused 4-ruudulised aknad ning 0.5m laiused ning 1.5m kõrgused 6-ruudulised aknad, mis on säilinud. 

Avariilises korras on läbijooksu tõttu vahelae kandevkonstruktsioonid. Maakividest ning tellistest vaheseinad on säilinud suhteliselt hästi. Hoone ees asuv kaaristu on säilinud peaaegu autentselt, üks kaaristutest on kinni ehitatud. Keldrikorrusel on säilinud maakivist seinad ning võlvitud laed. Hoone vundamendi olukorda ei saa hinnata, kuna aida all olev täiskelder on meetri kõrguselt veega täitunud. Vundamendi olukorrast annab aimu hoone-tekompleksi peahoone poolses küljes asuv sein, kus on mõra aida ning hiljem lisandunud kaaristu vahel. See annab aimu vundamendi mõningasest vajumisest. 

Hoone katusekonstruktsioon on heas korras, eelmisel sajandil on hoone katusekonst-ruktsiooni korduvalt ümber ehitatud. Hoone algne katusekate oli laastakatus, mis ei ole märkimisväärselt säilinud. Põhjaküljes on lisandunud kaks katusest väljaulatuvat vintskappi. Eelmise sajandi keskpaigas on katus kaetud lainelise eterniidiga, mis on antud hetkeks deformeerunud ning laseb kohati läbi. 

Hoone on vajunud maa sisse ning keldrikorrused on täitunud lähedal asuvate tiikide ning vihmavee tõttu veega, mis on hävitanud keldrikorruse silluskaartega uksi, treppe ning aknaid. Antud uksed ning akad ei ole suure tõenäosusega autentsed. Samuti on keldris läbivettinud ning halvas korras puitpõrand. Keldri kõrgus on antud hetkel 2.1m, ning sellest lähtuvalt on alust arvata, et keldrisse on vee ning sissevooluga kandunud setteid. 

Hoone idakülge on vene perioodil ehitatud sobimatu silikaattellistest osa ning lammutatud selle osa all olnud keldrikompleks. Samuti on hoone põhjaküljele ehitatud silikaattellistest sobimatu kuur. 

Idapoolsel sissesõiduteel asub halvas korras post, kuid tänu arhiivimaterjalidele on näha antud posti arhitektuurne lahendus.