8 vaati on rohkem kui 1

Kuivõrd siidritegu koos Arturiga läks nagu ta läks, kuid tulemus sai siiski hea siis otsustasime teha ühe väike õlleteo siia otsa. Vaadid olid olemas ning nüüd oli vaja kõigest välja mõelda, millega need vaadid täita. Õlled panime hakkama enne jõule 2015 ning pudeldasime nad kõik ühel päeval. Et aega kokku hoida, otsustasime õlled teha Gambrinuses müügil olevast baaskonservidest. Tänu sellele õnnestus õlled kahe õhtupoolikuga vaati saada. Pudeldamisele kulus ca. 5 tundi.
Kui õlled olid vaati saadud, oli jäjekordne mure pudelid. Seljataga oli siidritegu ning kogemus kusagilt baarist saadud pudelitega. Sedapuhku otsustasime osta tutikad pudelid, et kokku hoida umbes 5 tundi pudelite pesemist. Probleem aga oli selles, et poes maksavad pudelid ca. 30 senti/tükk. Meil oli vaja 8X25/0.3 pudelit, mis teeb üle 660 pudeli. Mõned olid olemas, kuid siiski oli vaja otsida kohta, kust saada veidi odavamalt.

Igatahes, kaheksa õlut on siin:

1. Hammer of Thor. Special gravity lager. Päris hea sai. 

2. Ingveri õlu. Vürtsika järelmaiguga õudselt magus õlu. 

3. Muntons gold IPA. Siia panin lisaks erinevaid humalaid.
4. Väsinud rüütli rüübe. 

5. Imperial stout.

6. Four Finger Jack- IPA (eldorado, Simcoe, Saaz, Hallertau) Hea sai. 

7. Strawberry 

8. Corteg Cold (Saaz, Cascade, Zeus) 

Sai veidi siidrit tehtud

Peaaegu aasta viimasest postitusest ning peaaegu pool aastat esimesest suurest siidriteost. 

2015 aasta suve lõpus helistas sõber Artur, kes teatas, et käsil on hea õuna aasta ning tulgu ma vaid ja öelgu, kui palju suudan siidriks teha. Kohapeal selgus, et tõepoolest, õunte taha kogus ei jää. Kuivõrd olen muidu harjunud üksi majandama ning korraga kuni neli vaadi täit ära hallanud, siis mõtlesime, et kaheksa vaati siidrit võiks olla suhteliselt paras kogus. See tähendab ca. 30x8 liitrit siidrit. Ehk siis alustuseks 240 liitrit mahla, mis otse fermenterisse koos korraliku pärmiga.



Mis pärmidesse puutub, siis katsetasime erinevaid. Osadesse lisasime veini pärmi, osadesse shampanja pärmi ning osadele klassikalist Safale US 05 pärmi. Oli plaanis kõik einevatest sortidesst mahlad ära märgistada ning hoidagi erisorti siidrid eraldi. Paraku aga oli villimise protsess paras segadus, mille käigus tuli kõige pealt pesta ca. 480 pooleliitrist pudelit (Mille saime ühest baarist pandihinnaga) ning siis villida ja suhkur lisada.



Kuna aga kogus oli suur, maitsmise käigus sai veidi liialdatud ning asjaga oli veidi kiire, siis rabina käigus läksid pudelid sassi, siis tulemuseks oli 480 pudelit siidrit, mille puhul iga maitse on üllatus.

Ma soovitan kindlasti (järgin edaspidi isegi) villimise käigus kuidagi pudelid ära markeerida ning kusagile vihikusse teha konkreetseid märkmeid. See aitab hiljem korda luua.

Tulemuseks olid tegelikult suurepärased siidrid. Mõned hapumad, mõned magusamad. Kõigile tuli lõpuks mull sisse ning publik on kiitnud taevani. Ise ma protsessiga rahule ei jäänud kuid õppetund oli korralik.

Esimene Stout jõudis pudelisse

Ma olen viimasel ajal tihti leidnud ennast mõttelt, et miks ma teen kõike seda, mida ma teen. Nimelt püüan pereisaks olemise kõrval olla hea MMA võitleja, püüan aidata Tartu Kalevi Jahtklubil jõuda oma eesmärkideni, püüan paari väikest äriprojekti käima saada ning kõige krooniks püüan käivitada Kirepi Pruulikoda. Tegelikult on vastus väga lihtne. Mulle meeldib teha asju, milles ma olen hea, aga milles saaks olla veel parem. Aegajalt saabuvad kerged progressiilmingud loovad eelduse ja annavad tegelikult tohutult palju rohkem energiat tagasi, kui ma neisse tegevustesse sisse panen. Hea näide on kasvõi 12. aprillil saavutatud Eesti Meistritiitel MMA-s. Olen otsustanud teha asju hästi. Ja kui esimesel korral hästi välja ei tule, siis tuleb proovida uuesti. Käesoleva postituse päises paistab Kaisa jäätisemasina peal kaks õllevaati. Ühte sifoonin parasjagu villimisnõusse (see on ka see Stout, millest tänane postitus tegelikult räägib) kuid teine on üks IPA. Ma kardan, et see IPA on näide õllest, mille pean tegema uuesti. See on mu kolmas IPA ning kui esimesed kaks on saanud ülimalt positiivset tagasisidet, siis sedapuhku läks midagi väga valesti. Aga see Stout saab õige hea. Mai keskel selgub muidugi tõde.

Järgneb fotomeenutus umbes täpselt sellest hetkest, kui võitsin MMA Eesti Meistrivõistluste finaali. Edaspidi püüan siin blogis siiski rohkem õllele ja Kirepi Pruulikojale keskenduda. Aga sisuliselt on see kõik seotud. Need on lihtsalt asjad, mida ma tahan hästi teha.

Veel erinevaid katsetusi

Kuigi eelmisest suuremast õlleteost (4 erinevat sorti 240-s pudelis) sain ainult postiivset tagasisidet, millest enamus oli suisa ülivõrdes, eriti IPA suunal, olen praegu otsustanud katsetada ikka uusi maitseid.
Hetkel on tegemisel sellised õlled:

1. Järjekordne Northern Style Brown Ale. Sarnaselt eelmisele korrale kasutasin samuti Safale US-05 pärmi ning kaerahelbeid, kuid sel korral lisasin ka humalat. See on mul tegelikult juba pudelis alates 6. aprillist ning ma olen otsast teda ka maitsnud. Ma ei ütleks, et see humal ennast väga õigustas. Lisaks peab tõdema, et Better Brew Northern Brown tuli ikka oluliselt parem, kui Buldogi oma. 
2. Stout. Minu hinnangul oma loomult ja olemuselt on Stout kõige soliidsem õlu, mis minule seostub tummise suitsuse ja samas karamellise maitsega ning tihke püsiva vahuga. Loodan, et Black Rock - Miners Sout on mu maitse kõrgusel. Suhkru asemel lisasin tumedat linnase ekstrakti.
3. Panin hakkama ka ühe järjekordse siidri. Viimati, kui ma pruulisin, tegin kaks vaadi täit rüübet ühele sõbrale, kes palus enda korraldatavale üritusele õlut ja siidrit. Kuna see siider, mida ma talle tegin, tundus nii põnev, otsustasin nüüd ühe laari sama asja ka enda jaoks käima panna. Mu sõbra sooviks oli kerge maitsega, aga võimalikult kõrge alkoholi sisaldusega salakaval siider. Gambrinuse Pruulikeskusega arutades jõudsime selleni, et lisasin sellele siidrile Belgia Candi suhkrut ning Notinghami pärmi. Muuseas, Gambrinuses nimetatakse Belgia Candi suhkrut kommisuhkruks- tegelikult on tegemist klassikalise valge suhruga, kus on sukroos muudetud fruktoosiks ja glükoosiks. Mõte on selles, et selle töö teeb tavaliselt ära pärm, aga kui see on eelnevalt ära tehtud, jätkub pärmil jõudu oma põhitööga tegelemiseks, ehk alkoholi tekitamiseks. 
4. IPA. Ühes varasemas postituses kurtsin ma, et mu eelmine IPA tegu läks vist veits aia taha. Ei läinud. IPA peab saama lihtsalt korralikult laagerdada. Sai ikka megarüübe. Täspelt selline jook, nagu üks IPA olema peab, võrratu veidi tsitruselise aroomiga ja kõiki suus paiknevaid rakukesi paitava maitsega õlu. Otsustasin seekord veel paremini teha. Võtsin põhjaks Brupaks'i Brewers Choice Traditional IPA, kuhu lisasin juba traditsiooniks saanud Simcoe ja Chinook'i humalad. Seda on ootan ma kõige suurema õhinaga. 

Õlletegemise harjutamine kodus on tore tegevus. Eriti meeldivaks teeb see asjaolu, et samal ajal harjutab mu abikaasa, Kaisa, jäätise tegemist ning see on ikka lugu, mida saab tulevikus lapselastelegi rääkida, et meie garderoobist sai alguse jäätisevabrik ning pruulikoda. Üldiselt, ega jäätise ja õlle tegemisel muud vahet pole, kui see, et jäätist saad sa kohe nautida, aga õllega peab paraku ootama. Aga algus on ikka sama, tuleb hankida laua täis kõige paremaid ja kvaliteetsemaid materjale, siis ei saa ka tulemus kehva tulla.

Jäätisetegu 

Õlletegu

Kui kaua käsitööõlu säilib?

Kui ma olen oma tehtud õlut kellelegi andnud, siis on tihtipeale tekkinud see küsimus, et kuule, mul täna pole aega juua, aga kas ta ikka säilib homseni või järgmise nädalani.

Siinkohal võiks tuua sõnavarasse uue termini, milleks on "Parim alates". Nimelt, kvaliteetne käsitööõlu on umbes nagu vein, et aeg teeb teda ainult paremaks. Gambrinuse Pruulikeskuse pääliku õllpäevikus  analüüsiti hiljuti  ühte Karmo Tüüri enda õlut, millest valmis nüüd uus pruul. Poole aastaga, mis kahe pruuli vahele jäi oli õlu omandanud täiesti uue ja märksa võimsama iseloomu. 

Kui lühidalt teema kokku võtta siis tuleb hoida pudeleid püsti ja sobib ka toatemperatuuril. Ideaalne on õlut nautida ca. 15 kraadiselt, siis on erinevad aroomid ja maitsed väga hästi tunda. Ehk siis tegelikult on hea, kui enne tarbimist 2-3 päeva hoida jahedas ruumis. Kindlasti tuleb ka õlu tarbimiseks välja valada. See on vist üks tüüpilisemaid vigu, mis tehakse. 

Igatahes, kästööõlle tarbimisega kiiret ei ole. Aeg teeb teda ainult paremaks. 

Õlle pakendamine

Olen oma katsetustega jõudnud sinnamaale, et esimene partii õlle ja siidri pudeleid on saanud sildid. Ma tooksin siinkohal paraleeli muusikute maailmast, kes suhtkoht sõltumata mängitavate settide arvust esitavad enamvähem väljakujunenud arve ja see pole niivõrd laval veedetud aja eest vaid juhtmetega mässamise, heli paika kruttimise ja tehnika tassimise eest. Nimelt saab õlle pruulimise samuti jagada väga meeldivateks ja natuke vähem väga meeldivateks protseduurideks. Õlle pruulimine ise ja käärima panemine on erakordselt meeldiv tegevus. Samuti on meeldiv tegevus oma tehtud õlle joomine. Aga mis puutub pudelite pesemisse, õlle sifoonimisse, villimisse, korkimisse ja sildistamisesse, siis see nõuab veidi kannatlikkust. Et enda jaoks asja veidi veel põnevamaks teha, tellisin ühtse etiketi, kuhu käsitsi pudeli sisu kohta käiv jutt juurde kirjutada. Siit väike kõrvataha panek, et edaspidi tellin igale õllele ikka personaalse etiketi. Lisaks peaksin veidi avaras internetis ringi vaatama, et kas on olemas kusagil mingi riistapuu, millega kiirelt ja lihtsalt etikett pudelile kleepida nii, et ta jääks ka sirgelt. Teine tore asi nende etikettidega oli see, et ma andsin küll trüklale korralduse tarnida mulle etikett, kuhu oleks lihtne kirjutada, kuid pastakas selle peale siiski ei hakka ning marker ei püsi. Seega see suur vaev 240 silti kirjutada sai küll vapralt läbi kannatatud, aga need kes mu õlut maitsta saavad, peavad siiski ise välja nuputama, et mis seal sees siis võiks olla.

Üldiselt olen ma aga väga rahul ja õnnelik Kirepi Pruulikoja disaini üle ning tänan selle eest sõber Henrit, kes võttis vaevaks paari õlle eest nii ilusat asja luua. 

4 sorti ja 240 pudelit korraga

Et saada väikestki arusaama, mida see õlletootmine võiks päris elus tähendada, otsutasin teha neli vaaditäit korraga, mis teeb laias laastus 240 pudelit.
Alustuseks ütleksin ära, et see oli ikka suur õnn, et kõik see 240 pudelit korraga valmis ei saanud. Käsitsi õllede pudeldamine, korkimine ja kogu muu protsess on ikka paras töö. Aga üldjoontes on asi nii, et kuna ma olen tulemusega 3/4 100% ning 1/4 50% rahul, siis ei ole kurta millegi üle.

Mis sorte ma siis otsustasin teha?
1. Mexican Style Cerveza. Lisasin veel Hallertau Tradition humalat.
Seda õlut otsustasin teha eelkõike läheneva kevade pärast. Otsus oli õige. Tegu on äärmiselt meeldiva kerge ja päikselise õllega, mis on ideaalne toode, mida tarbida päikse käes ja tükikese laimi või sidruniga klaasi äärde kinnitatult.

2. Siidrit. Kuna õunasaagini on veel veidi aega, siis tuli ka siidri tegemiseks võtta appi ettetoodetud konserv. Üldiselt, kuna sain pakkuda häud tingimusi ning laagerdamiseks lisatud suhkru kogus oli samuti paigas, sai tegu olema ikka päris hea siidriga.

3. Northern Brown. Kun esimese õllega ei saanud siiski päris rahul olla- eelkõige paari metoodilise vea tõttu, otsustasin sisuliselt sama õlle uuesti teha, kuid sedapuhku püüdes vältida tehtud vigu. Peamised kaks asja, mida tegin sel korral teisiti: 1) Asendasin retseptipõhise pärmi Safale US. 05 pärmiga. 2) Enne villimist panin laadungi kaheks ööpäevaks jahedasse seisma

4. IPA. No selle õllega on nüüd küll lugu. Pärast esimest pruuli tegin kiirelt enne Gruusiasse sõitu ühe laari, mis tuli ülimega hea õlu. Nüüd otsutasin seda tegu korrata, aga ei kohe alustuseks tekkisid väikesed vastulöögid. Nimelt ei olnud seda IPA põhja saadaval, mida ma eelmisel korral kasutasin. Võtsin Almondbury Old asemel Four Finger Jack'i. Lisasin mõlemale laarile küll samad humalad- Simcoe ja Chinook, kuid tegu oli ikka kapitaalselt erineva iseloomuga õlledega. Kui esimne oli selline meeldivalt magus ning parajalt humalane, siis see Four Finger Jack on puhas robustne humala pomm. Lisaks tegin villimisel väikse lolluse ning umbes poole villimise peale rappus põhja settinud humala ja pärmi segu mõnusalt pudelitesse kaasa ning seoses sellega umbes pooled pudelid plahvatavad avades.. seda, millised pudelid plahvatavad, ei tea keegi enne seda magusat pststs.. häält.

Paar üldist  nõuannet:
- Fermenteerimise temperatuuri jälgimine. Tuleb ikka kindlalt hoida 20-24.
- Tuleb ikka villimiseks sifoonida virre teise anumasse ning IPA puhul võimalusel lasta läbi marli lapi, et humala tükke ei satuks õlle siise  - tekitab pahandusi.