Kui kaua käsitööõlu säilib?

Kui ma olen oma tehtud õlut kellelegi andnud, siis on tihtipeale tekkinud see küsimus, et kuule, mul täna pole aega juua, aga kas ta ikka säilib homseni või järgmise nädalani.

Siinkohal võiks tuua sõnavarasse uue termini, milleks on "Parim alates". Nimelt, kvaliteetne käsitööõlu on umbes nagu vein, et aeg teeb teda ainult paremaks. Gambrinuse Pruulikeskuse pääliku õllpäevikus  analüüsiti hiljuti  ühte Karmo Tüüri enda õlut, millest valmis nüüd uus pruul. Poole aastaga, mis kahe pruuli vahele jäi oli õlu omandanud täiesti uue ja märksa võimsama iseloomu. 

Kui lühidalt teema kokku võtta siis tuleb hoida pudeleid püsti ja sobib ka toatemperatuuril. Ideaalne on õlut nautida ca. 15 kraadiselt, siis on erinevad aroomid ja maitsed väga hästi tunda. Ehk siis tegelikult on hea, kui enne tarbimist 2-3 päeva hoida jahedas ruumis. Kindlasti tuleb ka õlu tarbimiseks välja valada. See on vist üks tüüpilisemaid vigu, mis tehakse. 

Igatahes, kästööõlle tarbimisega kiiret ei ole. Aeg teeb teda ainult paremaks. 

Õlle pakendamine

Olen oma katsetustega jõudnud sinnamaale, et esimene partii õlle ja siidri pudeleid on saanud sildid. Ma tooksin siinkohal paraleeli muusikute maailmast, kes suhtkoht sõltumata mängitavate settide arvust esitavad enamvähem väljakujunenud arve ja see pole niivõrd laval veedetud aja eest vaid juhtmetega mässamise, heli paika kruttimise ja tehnika tassimise eest. Nimelt saab õlle pruulimise samuti jagada väga meeldivateks ja natuke vähem väga meeldivateks protseduurideks. Õlle pruulimine ise ja käärima panemine on erakordselt meeldiv tegevus. Samuti on meeldiv tegevus oma tehtud õlle joomine. Aga mis puutub pudelite pesemisse, õlle sifoonimisse, villimisse, korkimisse ja sildistamisesse, siis see nõuab veidi kannatlikkust. Et enda jaoks asja veidi veel põnevamaks teha, tellisin ühtse etiketi, kuhu käsitsi pudeli sisu kohta käiv jutt juurde kirjutada. Siit väike kõrvataha panek, et edaspidi tellin igale õllele ikka personaalse etiketi. Lisaks peaksin veidi avaras internetis ringi vaatama, et kas on olemas kusagil mingi riistapuu, millega kiirelt ja lihtsalt etikett pudelile kleepida nii, et ta jääks ka sirgelt. Teine tore asi nende etikettidega oli see, et ma andsin küll trüklale korralduse tarnida mulle etikett, kuhu oleks lihtne kirjutada, kuid pastakas selle peale siiski ei hakka ning marker ei püsi. Seega see suur vaev 240 silti kirjutada sai küll vapralt läbi kannatatud, aga need kes mu õlut maitsta saavad, peavad siiski ise välja nuputama, et mis seal sees siis võiks olla.

Üldiselt olen ma aga väga rahul ja õnnelik Kirepi Pruulikoja disaini üle ning tänan selle eest sõber Henrit, kes võttis vaevaks paari õlle eest nii ilusat asja luua. 

4 sorti ja 240 pudelit korraga

Et saada väikestki arusaama, mida see õlletootmine võiks päris elus tähendada, otsutasin teha neli vaaditäit korraga, mis teeb laias laastus 240 pudelit.
Alustuseks ütleksin ära, et see oli ikka suur õnn, et kõik see 240 pudelit korraga valmis ei saanud. Käsitsi õllede pudeldamine, korkimine ja kogu muu protsess on ikka paras töö. Aga üldjoontes on asi nii, et kuna ma olen tulemusega 3/4 100% ning 1/4 50% rahul, siis ei ole kurta millegi üle.

Mis sorte ma siis otsustasin teha?
1. Mexican Style Cerveza. Lisasin veel Hallertau Tradition humalat.
Seda õlut otsustasin teha eelkõike läheneva kevade pärast. Otsus oli õige. Tegu on äärmiselt meeldiva kerge ja päikselise õllega, mis on ideaalne toode, mida tarbida päikse käes ja tükikese laimi või sidruniga klaasi äärde kinnitatult.

2. Siidrit. Kuna õunasaagini on veel veidi aega, siis tuli ka siidri tegemiseks võtta appi ettetoodetud konserv. Üldiselt, kuna sain pakkuda häud tingimusi ning laagerdamiseks lisatud suhkru kogus oli samuti paigas, sai tegu olema ikka päris hea siidriga.

3. Northern Brown. Kun esimese õllega ei saanud siiski päris rahul olla- eelkõige paari metoodilise vea tõttu, otsustasin sisuliselt sama õlle uuesti teha, kuid sedapuhku püüdes vältida tehtud vigu. Peamised kaks asja, mida tegin sel korral teisiti: 1) Asendasin retseptipõhise pärmi Safale US. 05 pärmiga. 2) Enne villimist panin laadungi kaheks ööpäevaks jahedasse seisma

4. IPA. No selle õllega on nüüd küll lugu. Pärast esimest pruuli tegin kiirelt enne Gruusiasse sõitu ühe laari, mis tuli ülimega hea õlu. Nüüd otsutasin seda tegu korrata, aga ei kohe alustuseks tekkisid väikesed vastulöögid. Nimelt ei olnud seda IPA põhja saadaval, mida ma eelmisel korral kasutasin. Võtsin Almondbury Old asemel Four Finger Jack'i. Lisasin mõlemale laarile küll samad humalad- Simcoe ja Chinook, kuid tegu oli ikka kapitaalselt erineva iseloomuga õlledega. Kui esimne oli selline meeldivalt magus ning parajalt humalane, siis see Four Finger Jack on puhas robustne humala pomm. Lisaks tegin villimisel väikse lolluse ning umbes poole villimise peale rappus põhja settinud humala ja pärmi segu mõnusalt pudelitesse kaasa ning seoses sellega umbes pooled pudelid plahvatavad avades.. seda, millised pudelid plahvatavad, ei tea keegi enne seda magusat pststs.. häält.

Paar üldist  nõuannet:
- Fermenteerimise temperatuuri jälgimine. Tuleb ikka kindlalt hoida 20-24.
- Tuleb ikka villimiseks sifoonida virre teise anumasse ning IPA puhul võimalusel lasta läbi marli lapi, et humala tükke ei satuks õlle siise  - tekitab pahandusi.