Jõudis pudelisse

Esimene pruul, mis sai käärima pandud 09.01.15 jõudis pudelisse 20.01.15 Niipea, kui esimene tilk õlut vaadist pudelisse jõudis, selgus tõsiasi, et meie esimene Stout on ikkagi Ale. Aga kui esimene ehmatus oli mööda saanud siis tegelikult ongi ilmad juba veidi soojemad ja Ale on märksa laiema sihtrühmaga õlu, kui Stout. 

Üldiselt läks pudeldamine ilma eriliste vahepaladeta. Üsna alguses selgus, et meiekasutatava tehnikaga peab pudeldama ühe pudeli korraga.

1. Õlu vaadist pudelisse

2. Teelusika täis suhkrut 

3. Kork peale

Mõne pudeli puhul läks suhkrulusikas kuhjaga ning see maksis momentaalselt kätte. 

Kui aga esimene kast õlut valmis sai, oli tunne ilus. Kokku tuli esimesest laarist kolm kasti väärt rüübet.

Esimene Stout

Oleme alustanud pikka ja meeldivat teekonda Kirepi Pruulikoja loomise suunas. Panime käärima esimese õlleteo Tartus kodustes tingimustes. Otsustasime alustada valmisseguga, mille soetasime Gambrinuse Pruulikeskusest.

Kuna on talvine aeg, siis otsustasime teha mõnusa tummise ja tugeva kehaga stoudi. Ostetud valmissegule sai lisatud mõõdukalt linnaseekstrakti ning kaerahelbeid. Nüüd jääb üle oodata ja loota, et tuleb väärt rüübe.

Esimesed paarkümmend katsetust tuleb ilmselt koos sõpradega ise ära juua. Kui aga jõuame suurepärase omaloodud tulemuseni, siis hakkame kindlasti ka laiemalt seda pakkuma.

PS. Jäätise ja teiste suurepäraste kokkamiste kohta saab pilgu peale visata Nagu Hernes Veeren blogist.

Mis plaanis

Vana-Kirepi mõisait on suurepärane koht elustiilikeskuse rajamiseks. See on enam kui suurepärane koht, kus pruulida kvaliteetset käsitööõlut, keerutada naturaalset käsitööjäätist ning anda inimestele võimalus seda kõike seal koha peal ja loomulikult ka mujal nautida. 

Me oleme seda meelt, et vanad väärikad hooned peavad saama uue ja väärika kasutusala. Seega anname endast parima, et Kirepisse saaks loodud südamega tehtud elustiilikeskus, kus päevasel ajal valmib parim õlu ja jäätis ning õhtul on ruumid täidetud meeldiva sumina ja hea muusikaga. 

Olemasolev olukord

Vana-kirepi mõisa Ait-kuivati on hea näide 19nda sajandi mõisakompleksi abihoonest. Hoone iseloomulikeks joonteks on suhteliselt autentselt säilinud välisilme, mõisa abihoonele ise-loomulik plaanilahendus, mõningased algupärased detailid ning ehituskonstruktsioonid. 

Antud hoone on pikk, võlvitud keldrikorrusega kahekorruseline kolmes järgus ehitatud maakivi- ja tellishoone. Ait on algselt olnud krohvitud ehitus. Talle on ette ehitatud lõhutud maakivist müüridega kolme arkaadiga kaaristu, mille kõrge avaga kaarsilluste kannad ulatuvad maani (ei toetu postidele). Sillused on laotud tellistest ja krohvitud lameda äärisega. Äärmine avadest on kinni laotud. Aidaga tulemüüri abil liidetud tall on pikk lõhutud maakivist krohvimata ehitus. Nelinurksetel akendel ja madala silluskaarega ustel on laiad, lamedad krohviäärised. Aknad on ilmselt olnud ajastupäraselt 6 ruudulised, kuna kõrvalolevatel hoonetel on võimalik neid näha. Hoonet katab poolkelpkatus, katteks oli algselt laast, mis ei ole märkimisväärselt säilinud. Räästad on kitsalt üleulatuvad, lahtised sarikajalad kujundatud. Aida vanim osa võib pärineda 19. Sajandi esimesest poolest. 1976. aasta inventariseerimise dokumentatsiooni järgi on antud hoone olnud ait ja sõiduhobuste tall ning mõisa poolses osas asus kutsar. 

Hoonel on olnud algselt sõiduhobuste talli osas mõlemas küljes kolm nelinurgset akent, millest mõlemal pool on üks ümberehituste käigus muudetud ukseks. Säilinud on sillus-kaartega uksed. Talli osas pole säilinud algseid aknaid ja aknaraame, aida osas on säilinud umbes meetri pikkused 4-ruudulised aknad ning 0.5m laiused ning 1.5m kõrgused 6-ruudulised aknad, mis on säilinud. 

Avariilises korras on läbijooksu tõttu vahelae kandevkonstruktsioonid. Maakividest ning tellistest vaheseinad on säilinud suhteliselt hästi. Hoone ees asuv kaaristu on säilinud peaaegu autentselt, üks kaaristutest on kinni ehitatud. Keldrikorrusel on säilinud maakivist seinad ning võlvitud laed. Hoone vundamendi olukorda ei saa hinnata, kuna aida all olev täiskelder on meetri kõrguselt veega täitunud. Vundamendi olukorrast annab aimu hoone-tekompleksi peahoone poolses küljes asuv sein, kus on mõra aida ning hiljem lisandunud kaaristu vahel. See annab aimu vundamendi mõningasest vajumisest. 

Hoone katusekonstruktsioon on heas korras, eelmisel sajandil on hoone katusekonst-ruktsiooni korduvalt ümber ehitatud. Hoone algne katusekate oli laastakatus, mis ei ole märkimisväärselt säilinud. Põhjaküljes on lisandunud kaks katusest väljaulatuvat vintskappi. Eelmise sajandi keskpaigas on katus kaetud lainelise eterniidiga, mis on antud hetkeks deformeerunud ning laseb kohati läbi. 

Hoone on vajunud maa sisse ning keldrikorrused on täitunud lähedal asuvate tiikide ning vihmavee tõttu veega, mis on hävitanud keldrikorruse silluskaartega uksi, treppe ning aknaid. Antud uksed ning akad ei ole suure tõenäosusega autentsed. Samuti on keldris läbivettinud ning halvas korras puitpõrand. Keldri kõrgus on antud hetkel 2.1m, ning sellest lähtuvalt on alust arvata, et keldrisse on vee ning sissevooluga kandunud setteid. 

Hoone idakülge on vene perioodil ehitatud sobimatu silikaattellistest osa ning lammutatud selle osa all olnud keldrikompleks. Samuti on hoone põhjaküljele ehitatud silikaattellistest sobimatu kuur. 

Idapoolsel sissesõiduteel asub halvas korras post, kuid tänu arhiivimaterjalidele on näha antud posti arhitektuurne lahendus. 

Ajaloost

Kirepi küla asub 8 km kaugusel Elvast. Kirepi mõis (saksa Kirrumpäh) on asutatud 17. sajandil. Ajaloolises Rõngu kihelkonnas olnud mõis asub tänapäeval Rõngu valla territooriumil Tartu maakonnas. Mõis rajati siia 17. sajandi teisel poolel Rõngu kõrvalmõisana (võimalik, et Liivi sõja eelse Zupa mõisa kohale). 18. sajandil jagunes see Suur- ja Väike-Kirepi mõisaks, millest viimane oli hiljem karjamõis. 

Kirepi mõisa kinkis Katariina II rootslaste purustamise eest 1790. aastal Kroonlinna lähistel toimunud merelahingus Alexander von Krusele. Tähelepanu väärib ühekorruseline puidust peahoone (18. saj.) ja tellistest ait-kuivati (19. saj.). Mõlemad hooned on ümbritseva loodusega hästi kokku sobitatud. 

Kirepi mõisa pikk ning lihtne puidust peahoone on ehitatud mitmes järgus. Hoone vanim osa pärineb tõenäoliselt 18. sajandist. 19. sajandil on peahoonet vasakpoolsest otsast pikemaks ehitatud ning samast ajast pärineb ka neogooti teravkaartega veranda. Tegemist on tüüpilise Lõuna-Eesti väikemõisaga. Puidust ühekorruseline osa pärineb 18nda sajandi II poolest. Kahekorruselise juurdeehitatud tiibhoone ette lisati rohkete neogooti akendega veranda. Ruumijaotus on anfilaadne. Uksehinged, käepidemed ja lukud on osaliselt barokiaegne sepistöö. 

Säilinud majandushoonetest on vaatamisväärseim kaaristuga ait-kuivati, ehitatud arvata-vasti 18. sajandil. Aita on mitu korda parempoolsest otsast pikemaks ehitatud ning vasakpoolseim kaar on kinni müüritud. Hoone iseloomulikeks joonteks on võlvkaartega keldrid vanima osa all, kaarsillustega uksed ning iseloomulik tellis- ning maakiviseinad. Praegu on hoone tühi, varasemalt oli kasutuses viljasalvena, kuivatina ning tallina. 

Mõisaansamblisse kuulusid veel tööriistakuur, aganik, mitmenurkne linnumaja ning muud hooned. Mõisa tõid kaks sissesõiduteed, mida ümbritseb pärnaallee. Mõisapark on struktuurilt vabakujuline, pargisiseste teede paigutuses võib aimata teatavat regulaarsust. Pargpõhjaosa ja vana viljapuuaed asuvad peahoonest lõunas ning neid ääristab idas läbi mõisa minev tee. Tee viib ka üle peahoone ees oleva ebasümmeetrilise platsi. Tänaseni on osaleiselt säilinud peahoonest itta jääv vana õunaaed. 

Pargi servas asuvas mõisatööliste majas elas 19. sajandi lõpul Mihkelsonide pere. Siit algas vendade Friedebert (Tuglas) ja Friedrich Mihkelsoni koolitee Udernasse. Tavaliselt tuldi-mindi koos teiste mõisapoistega üle põllu, peatuti Mikumäel või Kalmemäel. 

Sajandivahetusel said kogu Tartumaal kuulsaks Kirepi laadad, mida peeti mõisast kilomeeter Rõngu poole Kirepi kõrtsi juures. I maailmasõja algul tehti osa kõrtsihoonest meiereiks. 

Vabadussõja ajal 23. jaanuaril 1919 toimus kõrtsi ja endise Kirepi tuuleveski juures lahing, milles löödi punased taganema. 

Asutamisest alates on mõisal vahetunud palju omanikke. 1919. aasta võõrandamise ajal kuulus mõis Bruno von Samson-Himmelstjernale. Seejärel liikus mõis vabadussõjas võitlemise eest Kindral Sootsile, kes müüs selle omakorda edasi 1939.a uutele omanikele. Järgnevalt jaotati maad tükkideks ning mõisa Ait-Kuivati omandas praegune tellija. Nõukogude ajal töötas mõisas sovhoosi klubi ning Ait-kuivati moderniseeriti nõukogude mõistes.